Nimelugu

Kuna Karl von Loewensternil polnud poega, pärandas ta Vana- ja Uue-Antsla mõisa oma tütrele Katarina Elisabet Nataliele, keda üldiselt tuntakse "krehvini" nime all. Ta elas 1795-1879 ja abiellus Saksamaal krahv August Karl Bosega, kes seekaudu sai Antsla mõisate omanikuks.

Vanarahvas ei jõua ära kiita krehvini kaastundlikku südant ja heategusid.

Kui karjalapsed krehvinit juba kaugelt näinud (sõitnud tavaliselt nelja hobusega, vahel valged, vahel võigud ees) jooknud kõik juurde. Ikka olnud tal kaasas korviga saiu, mida siis lastele loopinud. Rääkija ise viieaastasena saanud krehvinilt saia. (H. Hiller. V-A (27.)) Kel käed puhtad, andnud saia kätte, kel aga kärnas, visanud maha. Pole aga saiadest kõigile jätknud, siis jaganud kopikalisi vaskrahasid ja juuksepaelu, näinud aga mõnel karjusel raamatut, kohe andnud 5 kopikat. Heinalistest mööda sõites pole jäänud needki saiata. (M. Hank. V-A (17.), M. Hommik. V-A (28.)) Sügisel jaganud õunu. Vanameestele kinkinud lambanahku kasukaks. Kartulivõtmisel lasknud igale peremehele anda ½ toopi viina, rehepeksul kinkinud naistele rätikuid ja põlli. (A. Kallion. V-A (42.), V. Treumuth. V-A (153.)) Kord läinud rehele käetäie rätikutega. Üks naine jäänud ilma. Kutsunud siis mõisa ja andnud kämblalaiuse 3 küünra pikkuse siidipaela. (L. Treumuth. V-A (152.))

Köögi läve ees olnud mõisas alati kerjuseid, üks tulnud, teine läinud, ja nii kostnud hommikust õhtuni hale kerjalaul. Krehvin lasknud anda neile süüa ja jaganud riideid ja muud vajalist. (I. Krüüner. U-A (60.), K. Rätsepp. V-A (132.)) Ikka käinud krehvin teoliste juures kodus. Kellel söök olnud liiga kehv, lasknud kaks korda päevas anda mõisast süüa. Juhtunud mõnel õnnetus, et hobune lõpnud, andnud teise asemele. Saanud loomatoit enneaegu otsa, võtnud hobuse kuni kevadeni mõisa söömale. (A. Kallion. V-A (42.), A. Püvi. V-A (113.)) Päikese loodel lasknud lokku lüüa mõisas, et töölised ka puhata saaks, muidu kestnud töö teinekord hilja ööni. Ka saanud iga peremees krehvinilt tare jaoks akna, kuna varem selle aset täitnud pajalaud. (J. Joab. V-A (33.), J. Ruuder. U-A (128.)) Kord suure saju ajal näinud ta, kuidas naised, ise vööni vees, tõstnud linu leost välja. Kohe lasknud kütta mõisa rehe, kus töölised riideid saaks kuivatada, andnud lõunasöögi ja käskinud peale vihma tööd jätkata. Linade jaoks aga lasknud teha kastid, kuhu neid kuivalt laotud ja siis vesi peale lastud ja leost võtmisel jälle kuivaks lastud. Samal korral näinud krehvin puhmas rinnalast, kelle ema vihma eest sinna peitnud. Krehvin võtnud selle omale kasulapseks. Olla tahtnud teda koolitada, kuid "pea pole kannud". Mõne aasta eest alles surnud mees vaestemajas. (A. Särg. V-A (141.), J. Krüüner. U-A (60.)) Kord jälle läinud krehvin moonamajja. Lagi olnud aga katki ja liiv pudenenud talle peale. Juba teisel hommikul olnud mõisa puusepad kohal, et parandada. (L. Tee. U-A (145.))

Kui krehvin hõbepulmi pidanud, vaadanud Urvaste kirikuraamatust järele, kes temaga ühel päeval laulatatud, ja mõelnud igale neist kinkida ühe lehma neid selleks puhuks veel vanikutega ehtides. Leidnud selliseid üldse 5 paari. Kuid keegi kade olla kuulduse levitanud, et kes lehma vastu võtab, jääb igaveseks orjaks ja polegi keegi julgenud lehma võtta. Krahv vihastanud hirmsasti, olnud häbi teiste mõisnike ees ja lasknud tõrkujaile anda vitsu. (J. Hansi. V-A (19.))

Teatakse rääkida, nagu oleks krehvin kord Saksamaale sõites olnud merehädas. Liisk langenud temale. Palunud jumala keeli, et teda merre ei heidetaks ja lubanud kogu eluaja inimestele head teha. Meri vaikinudki ja krehvin täitnud ausalt lubaduse. (J. Urbanik. U-A (157.), A. Ablits. U-A (1.))

Kui krehvin Saksamaal surnud, käidud ratsa mõisast kogu valla rahvale sellest teatamas. Peremehi käsutatud kokku ja antud viina. (J. Hansi. V-A (19.))